Goodbye Favora....

Ohohoooooh...

Üks aastane etapp minu elus on taas läbi saanud.
Olen viimast ööd tööl Favora tanklas. Peaks mainima, et olen peris rõõmus =)
Muidugi, eks see ole selline kahe otsaga asi... tööst (eriti öövahetustest) ma puudust tundma ei hakka, aga inimestest küll. Lahedad kolleegid on mul ikka suuremas osas:
























Efka- Nii palju sai naerda, et mine hulluks... "Ah, Mida, misasja" kui ühel ikka kuul koos oli siis teine vaikselt turgutas... edu Sulle KÕIGES!!



















Kaubi- täielik ideede generaator ja asjapulk... Super jõulupidu oli 2008 Faoral ja seda tänu Sinu heale orgunnimisoskustele... kirusime ja kiitsime koos =)























Marko- Parim sõnavara ültse... see mees vastust võlgu ei jää.























Pilvi- Teda jään igatsema kõige rohkem... tõeline emps noh... tema peale võib alati loota ja tal on väga hea süda... isegi minu sünnipäevale tuli =) Vahepeal ajasime teda närvi ka... aga kunagi ei saanud hullult sõimata... aitäh Pilvi!!!























Viire- Parim paariline ültse. Usaldus ja kõik on olemas... naerdud, pisut pisardatud ja mida kõike veel. Olen rõõmus, et mul on selline sõber nagu Viiiireeee...

Inimsuhted on ikka nii olulised... imelik mõelda kui näiteks ei oskaks suhelda.

Nüüd on puhumas aga uued tuuled, minu uueks töökohaks saab Grillburger, see toidukoht asub Sõbra Keskuses... www.grillburger.ee
Tuge vaadake järgi ;)
OoOoOooo, tänu Jumalale!

On silmi siniseid...

Kunagi, sõjaväe ajal sai kirjutatud sõprade pulmadeks üks selline lauluke mida osad on nimetanud esimeseks tõeliseks Kristliku sisuga armastuslauluks. Nu otsusta ise:

On silmi siniseid, on silmi merekarva
kuid selliseid kui Sinul kohtab hruharva.
Kiirgad rõõmust Sa ja kõik mis on Su sees
kirjas on vid heades muinasjuttudes

Sinu südamesse ehitanud koja,
Jumal on ja saatnud sinna oma poja.
Tee läbi murede ja kõigi raskuste
Ta toonud Sinuni on piiblilugudes

KOOS SINUGA MA TAHAN LENNATA,
TAEVALAOTUSESSE KUS ON VIKERKAAR,
PÄIKESENI JÄÄNUD VAID ÜKSAINUS SAMM,
ÜKS SAMM,
ÖELDA TAHAN SULLE SEDA, ET SIND IGAVESTI ARMASTAN

Päevi mitmeid hüüdsin palves taevapoole,
et Jumal saadaks selle Õige minu teele.
kuid Jumal rohkemat kui lootsin mulle andis,
oma Ingli kätel minu juurde kandis.

Sellest päevast käsi-käes me elu kulgeb,
üle mägede ja mööda soiseid orge.
Saatmas kõikjal meid on Püha Vaimu valgus
ja see on alles meie muinasjutu algus.
------------------------------------------
Sellele laulul on ka viis ja kõik muu... olen seda siin ja seal -pulmades-
ikka laulnud.
Tunned rohkem huvi selle loo vastu siis võta minuga ühendust. =)

Fox Bond 007

Lulla

Minu paps on väikestviisi poeet. Ja nagu tõelist poeeti ikka siis inspirerivad tda igasugused erinevad asjad. Näiteks süttis inspiratsioonituluke tema peas kui ta luges Valagmaalasest (kohalik ajaleht), et kohaliku Maxima poe öömüük põhjustas tõelise mäsu.
Tulemus oli selline:

"...on elu hall, kultuuri käib meil vähe..."
nii mõnelegi turgatab meist pähe,
kuid elamusi, muljeid igast liigist
sa leida võid ju Maxxima-butiigist...

Et parkingus ja poes ei ole ruumi,
ei pisenda me poodluskihke kuumi,
soov omada hääd Leedumaa tavaari
meid korvisabaga on pannud paari...

Kui pohmakast ja higist lehkav saba
sust maha jääb, siis kähku korvi raba
küll sokke, tissiveste, plätusid ja panne,
lambipirne, laste mängukanne...

Mis tehtud nii, et juba õige varsti
nad täidavad su õues prügikasti.
Ning taas on põhjust peletada und
kui ootab meid see suur ÖÖPOODLUSTUND...

...miks shoppaja küll aru ei saa, et ta
poolilma ostes ikkagi saab petta ???...

Vigurivänt viskab vempu küll!

Mälestused...

Mul oli sünnipäev, 25 ja puha (tuleb hiljem ka üks pikem reportaaš)

Sain igatsugu erinevaid vidinaid, pulgakommi, purgi mingeid muid komme (et ma kunagi suureks ei kasvaks), hunniku pappi ja RAAMATU!!!

Kusjuures, väga hea raamatu.

Sõjaväekaaslane kinkis mulle Sergo Selderi üllitise nimega "Ajateenija tasuta kiri"

Naera sodiks, lihtsalt nii palju asju tuleb oma ajateenistusest meelde. Sõjavägi pole aastatega ikka muutunud, meil olid samad naljad mis Selderi ajal ja võllid olid meil sama originaalsed kui neil.

Vahel ikka mõtlen, et nii hullult tahaks tagasi, nii hea aeg oli. Kui sa ikka veedad 8 kuud mingite vendadega ühes toas ja ühes majas siis saavad neist ikka mingismõttes vennad või nii.

Ikka kõvasti nalja sai. Oleks endal ka selline mõte tulnud, et päevikut pidada ja asju üles kirjutada, oleks ise vähemalt sama hea raamatu kokku kribanud aga võta näpust... Selder oli targem.
Selder juhatab raamatu sisse:
"Ajateenija tasuta kiri" on minu päevaraamat, väike märkmik, mida ma ajateenijana kaheksa kuud järjest pükste vasakus küljetaskus kandsin ja mille sissekannetest enamus on kirjutatud väeosa peldikus suuremate väljaheitmiste kõrvalt. Ni, et kui keegi minu kasvõitlejatest kunagi mõtles, et mida see Seder seal kambris nii kaua sahmerdab, siis võib ta nüüd mõista, et ei olnud seal miskit salapärast, vaid pesueht kirjatöö käimas. Kõik siin kirjutatu on tõesti toimunud."

Tuleb tunnistada, et nii karmi elu meil ikka polnud, suitsetajad said ikka pärispalju kimuda ja nii hullu rividrilli ka ei tehtud miskipärast, kes teab, äkki võllid leebemaks muutunud ajaga. =)
Aga meie ajateenistusest päris suur osa möödus metsas, seda siis muidugi pärast noorteaega... päris Voitka tunne oli vahepeal, harjus ära küll :D
Muidugi erinevalt Selderist kes oli kuskil tsivilisatiooni keskel, olime meie kusagil kolkas, Tapa Õhutõrjedivisjonis.
Samas võibolla oli tollel tüübil raskem, umbes nii, et mingi rahvas käib värava tagant mööda ja sina istud nagu vanglas ja vaatad trellide vahelt teiste muretut elu.
Pärast noorteaega oli ikka vahepeal suht lebo... vabal ajal vahisime filme ja lugesime raamatuid, me Einrega suutsime "Da Vinci koodi" läbi närida ja päris kiiresti ikka, raskelt põnev raamat aga kirjanduslik väärtus suht null.
Vahepeal lasime kahurit ka, ZU-23-2 hüüdnimega "Sergei" (PILDIL).
Kõik oleks olnud kindlasti veel põnevam kui poleks olnud jaoülem Matvijuki, eriliselt loll tüüp (sorry aga no tõesti)... vend ei jagand kaitseväest ega juhtimisest ikka mitte muffigi. Mäletan kui minu kaasvõitleja Põldoja ühe metsalaagri ajal tüübil näo ikka nii raskelt täis sõimas... kujutate ette, jaoülem ei oska kahurit laskeasendisse panna, täitsa hambad. Minust ja Einrest(PILDIL) said siis jaoülemate abid ühel hetkel, kaprali pulga saime kah peale. Vägev aeg oli sõjaväes ikka...

Vahel on mul ikka raske mõista vendi kes nagu meelega ära tahavad viilida sõjaväest, ma ei ütle, et sõjavägi poisist mehe teeb aga jalgele aitab küll, muutud iseseisvamaks ja õpid rasketes olukordades vajalike otsuseid langetama. Ärge vinguge, käige ära see 8 või 11 kuud ja olete vabad. Head teeb see eemal olek. Kogemused, mälestused ja sõbrad saad kogu eluks.
Kallis lugeja, oled sa poiss või tüdruk, vahet pole, mine ja osta see raamat endale (või laena minult), loe ee läbi ja tee omad järeldused. =)

Jõudu ja Tahet!



*pühendan selle postituse kõikidele sõjaväekaaslastele (Einre, Kalde, Palatu, Põldoja, Ojaniit jpt.) ja trukkaritest jaoülematele (eriti Matvijukile). Me kohtume veel ;)

Hoolimine

Ma olen selline väikestviisi sõprusefriik (kui midagi sellist üldse olemas on), see tähendab seda, et kui keegi jätab mingil veidral viisil minu südamesse jälje, siis see jälg ühes selle inimesega jääb minu südamesse igaveseks ja neid inimesi julgen ma kutsuda oma õdedeks ja vendadeks. Meie soontes ei voola küll üks veri, aga õed ja vennad on nad sellegipoolest.
Neid inimesi võib ühe käe sõrmedel üles lugeda.
Ma hoolin nendest...
...kuid mõnikord tunnen, et see on nii raske... no süda vahel valutab nende pärast =)
Millise naise/mehe ta endale leiab? Kas tal on kõik ikka hästi? Kuidas tema vaimse eluga lood on? Kas ta vajab hetkel midagi? Kuidas ma peaksin teda julgustama ja toetama jne.
... kui palju oleks õige hoolida, kust läheb see piir?

Olles mõnes suuremas seltskonnas (nt noorteõhtud ja kogudus) tunnen end mugavamalt suheldes oma lähedaste inimestega kui nendega kellega tegelikult suhtlema peaks.
See on päris karm tegelikult, "ei vaja arsti mitte terved, vaid haiged" ütleb Eluraamat.
Ja tihti just seepärast jäävad kõrvale inimesed kes vajavad selle sõprade seltskonna tähelepanu.
Mõelge, me ju lähedaste sõpradena mõtleme ühte moodi ja oleme nagu meeskond ja kui selle meeskonnaga üheskoos sirutume välja teiste poole ja laseme nemad sinna ringi sisse võib juhtuda suuri imesid.
Ainus võimalus seda muuta on õppida oma tähelepanu jagama.
Ma tean mis koht on sellel käputäiel inimestel minu südames, see koht on neile igaveseks reserveeritud ja midagi ei muutu kui ma need paar tundi paaril õhtul pühendan oma aega teistele.
Hoolin nendest ikkagi samamoodi... nad on minu pere.

Olgem valguseks

On hea tõdeda, et aina muutuvamas maailmas on olemas ka midagi muutumatut. Jumal ei muutu... Tema tõotused ei muutu ja Tema Armastus JÄÄB KESTMA!

Varsti on käes ülestõusmispühad... see on aeg kus me meenutame Jeesuse sündi, ristisurma ja ülestõusmist. See on aeg särada!
Kristlastel on võimalus näidata, et kogudus ja Jumal EI OLE surnud.

Õp 6:9-11

⁹Kui kaua sa, laisk, magad,
millal sa ärkad unest? ¹⁰Veel pisut und, pisut tukkumist,
pisut pikutamist ristis kätega, ¹¹siis tuleb vaesus sulle kallale otsekui röövel
ja puudus nagu relvastatud mees.

Ärgake noored...
Võtke kokku üks kamp... tehke valmis plaan. Jagage ideed kogudusega ja saage innustust rohkest palvest. Võtke nõuks jõuda teatud kontingendini. Sest tervet linna korraga haarata on päris keeruline, vajab see ju pikemat plaanimist ja tugevat treeningut. Võtke näiteks linnaosade või külade kaupa.
Rääkige, miks on Ülestõusmispühad ("Lihavõtted") tegelikult tähtsad... mis juhtus paar tuhat aastat tagasi. Andke rahvale võimalus TEIEGA suhelda, näidake, et te olete julged.

Tihti seisavad kirikud vastamisi hirmuga rahva ees. Me kardame küsimusi... Me pelgame laimu, me ei taha, et meid seostatakse Mormoonide või Jehhoova tunnistajatega. Aga see hirm on pelgalt pisike takistus, hirm on ruuporiga hiir.
Me ei taha olla need kes piibliga pähe virutavad ja sõrme viibutavad öeldes: "Parandage meelt, lõpp on ligidal".
Sõbrad...
... me ei peagi. Me saame näidata, et me hoolime om rahvast, jagame inimestele fakte (sest ka teadlased tunnistavad Jumala eksistentsi ja ajalugu Jeesuse olmasolu)... vürtsiks lisame oma isiklike kogemusi ja kirsiks Koogi peale võimalust personaalseks suhtlemiseks. Me oleme kõik kalurid... vahe on selles kas me püüame harpuuni või pehme võrguga.

10. Aprill on meie võimalus... hüpake paati!